Kadaka kriminalistid varaste jälgi ajamas

Ma pole meie uuest kodust veel viitsinud midagi blogida. Aga no täna lihtsalt võtsin selle aja, sest ei saa enam vaiki olla. Kahju muidugi, et uue kodu esimene postitus nüüd selline saab, aga mis teha. Elu. Vähemalt on meeldejääv. Uues kodus juba “actionit” jagub. Paar päeva peale sissekolimist tervitas meid õhtul kogu maja haarav tuletõrjesigna, kuid nüüdne jama on juba tase kõrgemal…

Täna öösel ehk ööl vastu 2. märtsi käisid kutsumata külalised Tallinnas, Kadaka tee 145, 145a ja 143 majade 1. korruse panipaikades tuulamas. Siseneti ilmselt panipaigakoridoris oleva kena tavalise plastikakna kaudu. Mitmete korterite panipaikade uksed on lahti murtud. Ära viidi meie uue Seat Leon Cupra originaalvelgedel suverehvid. Kõik muu träni meie boksis on alles. Kastid tühjade purkidega on lausa panipaigakoridori eest ära tõstetud, et ikka oleks parem meie rehve ära tassida. Nüüd, mil esimene paanika on möödas, suudan seda kõike siia kirja panna. Et oleks tuleviku tarbeks jäädvustatud. Kõik need emotsioonid ja tunded…

Kena päikseline laupäevahommik. Istun uues kodus kohvitassiga oma suure söögilaua ääres,  kui märkan, et meie ja naabermaja vahelisele parkimisplatsile seab end sisse politseibuss, millest väljub kaks politseinikku. Kutsun ka poja vaatama, sest no ikkagi…politsei ju. Põnev! Ega midagi eirlist vaadata pole, peagi on politseinikud kadunud, ainult buss seisab parkimisplatsil. Ok, unustame selle. Tegelen muude asjadega, kui Härra helistab ja palub mul minna 1. korrusele panipaiku üle vaatama. No ok, mul oligi plaanis täna veel mõned asjad sinna viia. Vastan, et eks hiljem lähen. Tema aga vastu, et mine ikka kohe, kuna ta olevat teada saanud, et meie ja meie kahe naabermaja panipaikadesse murti öösel sisse….sellest ka see politsei…Ok, mõtlen, et eks ma siis lähen, kohe. Mis seal ikka siis on. Haaran oma asjad kaenlasse ja lähen esimesele korrusele. Kui panipaigakoridori ukse lahti keeran ja koridorile esimese pilgu heidan näen kohe….. meie ja ka mõne teise panipaiga uksed on irvakil. “Mida??! Päriselt?!” See ei ole võimalik…on mu esimesed mõtted oma panipaiga poole liikudes. Teen ukse lahti ja…meie hirmud on tõeks saanud – läinud on meie Cupra originaalvelgedel suverehvid!!!! Ma ei suuda seda uskuda! Puhken nutma ja hakkan samal ajal Härra numbrit valima, et talle telefoni peaaegu, et karjuda:” Läinud! Meie rehvid!” Härra rahustab mu maha ja soovitab pilte teha. Teengi ja mitte vähe. Panipaiga uksel on sissemurdmisjäljed…

1551528073064

1551534181642

Mis möks see uksel on? Veri? Punakaspruun värv?

Teen mõned pildid ja lähen tuppa laste juurde, et ka neile oma õudsest avastusest rääkida. Lapsed on kohkunud ega saa esiti sõnagi suust. Uurivad mult, et mis ja kus….teaks ma siis isegi midagi.. Kuna lapsed avaldavad soovi ka ise koht üle vaadata, panevad nad end kiirelt riidesse ja lähme kolmekesi 1. korrusele. Minul ja Preilil ka pildistamisvalmis telefonid käes. Vaatame koos jäljed üle. Pean siinkohal märkima, et lapsed on päris tähelepanelikud. Teeme pilte, arutleme, et kuidas varas võis liikuda…no nagu päris kriminalistid kohe. Kadaka kriminalistid 🙂 Sisse tuldi ilmselt panipaigakoridori aknast, mis on täiesti tavaline esimese korruse plastaken. Akna hing on vigastatud, tükid väljas.

1551532471099.JPEG

Aknalaulal on jäljed, sein on akna juurest pisut määrdunud. Sissemurdmisjäljed on mitmete korterite panipaigaustel, kuid mitte kõikidel. Olen juba paranoiline ja mul on tunne, et justkui teati, mida otsiti…

Igatahes, ära viidi 2018 aasta Seat Leon Cupra originaalvelgedel 19-tollised suverehvid, kogu jooks – 4 tk.

cupra-veljed-rehvid

Õnneks on olemas pilt ühest neist

Kes iganes sa need varastasid – ärgu sa mingit õnne ega kasu neist saagu!!! Olgu need sulle vaid õnnetusetoojad! Neid pole kerge müüa, kuna need Eestis suht vähelevinud. Lisaks polnud nendega kaasas kinnitamiseks vajalikke polte.

Seega, kui kellelegi pakutakse müügiks või näete kusagil portaalis müügil Seat Leon Cupra 19-tolliseid originaalvelgedel uhiuusi suverehve (ilma kinnituspolitideta), siis PALUN teavitage sellest müüjast politseid! 

Vastik, nii vastik on mõelda, et sinu asjades on soritud, on tungitud sinu territooriumile ja veel midagi väärtuslikku ära viidud. Viha on suur, kuid eks see ole õppetunniks kogu meie kolmele majale. Turvalisus ennekõike! Nii me seda asja ei jäta. Maja peab turvalisemaks saama. Turvafirmad – mõistlikud pakkumised on teretulnud:)

PRILLIDEST PRIIKS – OPIST TAASTUMINE

OPIPÄEV

Koju jõudes oli üsna normaalne olemine. Nägin küll suhteliselt uduselt, kuid siiski nii, et sain teha ja toimetada. Õhtul lastele unejuttu lugeda ei saanud –  lihtsalt polnud võimalik raamatuteksti loetavalt näha. Lapsed pidid leppima Youtubest tulevate jutukestega. Niipalju sain telefoni kasutada, et neile sobilikke jutte valida. Kuid eriti ei kannatanud telefoniekraani vaadata.

I PÄEV PEALE OPPI

Ärkamine oli ehmatav. Kell 4:00 tegin silmad lahti, kuna tundsin silmades kihelust-kipitust. Silmad olid kuivad kui kõrb. Panin ruttu niisutavaid tilku. See pisut leevendas, kuid siis hakkasid silmad vett jooksma. See oli ikka üsna ebameeldiv. Õnneks läks see peagi üle. Päeval oli nii selgemaid kui udusemaid hetki. Käisin ka poes, suht imelik muidugi oli. Õhtupoole silmad kihelesid ja jooksid vahelduva eduga vett.

II PÄEV PEALE OPPI

Nägemine oli udusem kui eelmisel päeval. Silmad kipitasid, sügelesid, jooksid vett. Igasuguste ekraanide vaatamine oli äärmiselt ebamugav. Silmad väsisid kiiresti.

III PÄEV PEALE OPPI

Hommikul avastasin, et telefoniekraan on väga selge! Kui hea oli vaadata! Hiljem kiskus pildi muidugi natuke udusemaks. Silmad enam vett ei jooksnud, ei sügelenud. Pisut kipitasid. Eriti valgustundlikud ka enam polnud. Kuid sellegipoolest käisin nagu vampiiritar ka vihmase ja pilves ilmaga ikkagi päikeseprillidega poes. Mõtlesin, et noh, eks päikeseprillid kaitsevad silmi ju ka vihma eest. Märjaks ei tohtinud ju silmad saada, kuni kaitseläätsed silmas. Aga muidu oli ka üldine nägemisteravus tunduvalt parem kui eelmistel päevadel. Igatahes prillidest puudust ei tundnud ja ka vanast harjumusest taga neid ei otsinud. Põnev oli jälgida, kuidas nägemine iga päevaga muutus. Paremaks muidugi.

NÄDAL PEALE OPPI

Seitsmendal opijärgsel päeval oodati mind KSA-sse tagasi, et silmad üle kontrollida ja kaitseläätsed eemaldada. Läätsede eemaldamine oli üsna vastik. Jõudsin juba optometristile kurta, et see ju hullemgi kui opp ise:D No on ikka tõesti jube, kui keegi sul näppepidi silmas sudib. Lõpuks saadi need siiski ikka kenasti kätte ja anti võimalus oma uute silmadega tähetabelit vaadata. Ütleme nii, et polnud paha – päris kenasti nägin. Tulemuseks oli, et nägemine oli 70%, mis onsu nädal peale oppi täiesti ootuspärane. Visiidi lõpus sain kaasa veel niisutavaid tilku, kingituseks ühe taimetoidu restorani kinkeka ja paki mustikaid šokolaadis:) Ja muidugi sain uue ülevaatuse aja – kuu aja pärast.

1 KUU PEALE OPPI

21. august ootas mind taas KSA. Kontrolliti silmi erinevate masinatega ja taaskord sain tähetabelit vaadata. Seekord sain tulemuseks 100%. Kui natuke pingutasin ja ühte pisp-pisikest rida pisut pikemalt vaadata sain, siis oli tulemus lausa 120%, mis on SUPER! Nii palju tegelikult veel hetkel ei pidanudki olema. Igatahes oli optometrist minu taastumisega väga rahul ja määras mulle uue kohtumisaja 19. oktoobriks, kui opist on möödas 3 kuud.

MINU SOOVITUSED JA TÄHELEPANEKUD

Täna on 28. august 2018, opist on möödas 1 kuu ja 11 päeva. Käin jälle tööl ja naudin uutmoodi nägemist. Ei, ma ei näe KOGU aeg väga hästi. Päeva jooksul on mitmeid hetki, kui nägemine nö. vajub ära, muutub uduseks, tunnen, et silmad on väsinud. Kõige rohkem aitavad sllistel juhtudel niisutavad tilgad. Kuid enamus ajast on siiski kõik selge, üliterav. Vahel on hetki, kui vaatan midagi ja siis järsku läheb pilt hetkeks veelgi selgemaks – ma ei oska seda tunnet hästi edasi anda, kuid see on kindlasti ainult positiivne. See kõik on loomulik, kuna mul on ju ikkagi veel taastumisperiood. Nägemine ei peagi veel ideaalne ja stabiilne olema.

Lõppkokkuvõttes olen oma otsusega rahul. Ülihea on ikkagi OMA silmadega näha, muretsemata abivahendite pärast. KSA-le minu poolt suured tänud! Kuid mul on ainult üks väike soovitus neile – minu jaoks oli ebameeldiv üllatus, et taasutmisperiood on nii pikk. Oleks ma seda teadnud, oleks olnud kergem seda taluda. Kuid hestki materjalist seda välja polnud võimalik lugeda. Seda, et peale oppi elad praktiliselt nädalate viisi uduse pilguga, väheste selginemistega. Tekkis hetki, kus mõtlesin, et äkki on midagi valesti, miks mul ikka nii või naa on. Igal hommikul tõusin üles lootusega, et noh, kas täna on see päev, kus näen selge kullipilguga, millest opilkäinud meedias alati räägivad. Ka KSA kodulehel inimesed räägivad kui super on näha oma silmadega. Jah, ongi! Absoluutselt! Kuid värskelt opilt tulnule tuleks kasuks teadmine, MIS AJA PÄRAST see üliselge nägemine saabub. Ma ütlen ausalt, ootasin seda juba nädal peale oppi ja olin natuke pettunud, kui seda polnud. Taastumisperiood on väsitav, erti just vaimselt. Sa aina loodad ja ootad ning võitled kõikuva nägemisega. Lähikondsed küsivad ja eeldavad, et noh, op tehtud, kas näed näed nüüd kui kull? No ei näe, ma taastun alles. See on ikkagi trauma silmadele, seega on loomulik, et silmad vajavad paranemiseks aega. Ja kuni silmad pole paranenud, siis ei saa nad ka veel selgelt, maksimumilähedaselt näha. Seda olen ma alati ka küsijatele öelnud. Pole nii, et tõusen opilaualt ja näen praktiliselt läbi seinte:D Usun, et see on kõigil nii. Eeldan, et umbes 6 kuud peale oppi võin kiidelda, et voh, nüüd on ikka super nägemine, näen puulehti ja puha nagu mõned on välja toonud (sellest ei saa ma muidugi aru, sest puulehti nägin ka prillidega, see pole küll midagi erilist).

Prillidest priiks – operatsioon

20180725_114330

17. juuli 2018, üks selle suve kuumadest päevadest. Termomeeter köögiakna taga näitas juba kell 9 hommikul 30 kraadi sooja. Tõusin enne teisi ja sättisin end valmis. Süda peksles rinnus, ärevus oli suur. Soovisin, et see kõik oleks juba läbi. Et oleks juba hetk, mil astun kodumaja ees taksost välja, tulen tuppa ja näen oma silmadega oma pereliikmeid. Kuid ei, oli hommik, riburada mööda tõusid ka teised ja peagi sättisin end trollile minema.

Värskes õhus oli enesetunne pisut parem. Väljas oli juba kell 10 väga palav. KSA-sse jõudsin 10:25, umbes 20 minutit enne mulle määratud protseduuri aega. Enne KSA-sse minemist jalutasin veel aja parajaks tegemiseks selle läheduses ringi ja lihtsalt vaatasin ümbrust – puid, maju, inimesi. Püüdsin meelde jätta, kuidas ma näen prillidega, et oleks hiljem hea võrrelda.

KSA-sse jõudes võtsid mind vastu kaks optometristi-klienditeenindajat. Mult võeti allkiri privaatsuspoliitika lehele ja siis vaadati silmad veel kord üle. Siis paluti natuke oodata, võisin võtta smuutit ja mahla, kuid ma ei soovinud. Ühel hetkel kutsus optometrist Kadri mind ühte kõrvalkabinetti, kus sain valida endale päikeseprillid. Valik oli suur – umbes 12 paari. Enamus plastmassist raamidega. Kui ütlesin Kadrile, et eelistan metallraame, siis tõi ta mulle kusagilt veel 6 paari. Ja voilaa – nende seast oma lemmiku leidsingi! Sain Kadrilt teada, et lisaks on need prillid sellest valikust ainsana polariseerivate klaasidega. Seega oli valik tehtud.

Päikeseprillide valimisele järgnes ebameeldivam osa – ravimid. Kadri rääkis mulle eelnevalt pikalt ja laialt, mis mind täna ees ootab, milliseid ravimeid/tilku pean protseduurijärgselt ja kui kaua/kui palju korraga pean tarvitama. Sain ka vastavasisulise infovoldiku, kuhu kirjutasin Kadri jutust veel lisainfot juurde. Kuna olin talle eelnevalt rääkinud, et närv on sees ja süda peksab, seega ilmselt kuluks pisut rahustit ära, pidingi järgmise sammuna sisse võtma pool Xanaxi tabletti  ja veel 3 kapslit vajalikke ravimeid. Oh jah, kapslid on minu jaoks üks suur peavalu, kuid Kadri oli nii kena ja tõi mulle pudelikese nii apelinimahla kui ka virsikusmuutit, et need tüütud jubinad ikka alla saaks saadetud. Seejärel oligi Kadri poolt kõik ja ta saatis mind dr. Haaveli ukse taha opile minekut ootama.

Närv oli sees, kuid mitte enam nii väga. Dr. Haavel vaatas esmalt oma kabinetis mu silmad veel kord üle ja rääkis, mis opil saama hakkab, kaua kestab, näitas, kuidas näen täna peale oppi, kuidas paari päeva pärast ja kuidas kuu aja pärast. Ütleme nii, et kui kuu aja pärast lubatav nägemisteravus (mis hetkel tundus prillidegagi kui kirbukiri) silme ees ja Xanax sees, oli juba kindlam tunne opitoa ukse taha ootama siirduda.

Peagi tuli opi assistent, kes aitas mulle spetsiaalse ülkonna selga, pani mütsi pähe ning juhatas mind opituppa. Opituba oli hämar, suurt ma sellest ei mäleta. Minu tähelepanu oli pööratud ainult laserile ja toolile, kuhu pidin pikali heitma. Ok, oli nats imelik küll. Nagu istuks hambaarsti tooli, kuid siiski mitte. Pea tuli teatud lohku sättida, nii et silmad jäid otse aparaadi alla. Ega väga millelegi ei jõudnud mõelda, assistent hakkas kohe askeldama ja igasugu tilku mulle silma panema. Olen elus pidanud väga vähe silmatilku kasutama ja nüüd oli eriti rõve see, et keegi teine ja nii palju neid sulle silma paneb. Selgus, et laurefleks on mul väga tugev. Seega, jumal tänatud, et opil kasutatakse lauhoidjat, mis lihtsalt ei lase ilma pilgutada. Lauhoidja oligi mu järgmine hirm. Selle paigaldas juba dr. Haavel ise. Ja üllatus-üllatus, selle paigaldamine polnud isegi minusuguse nõrganärvilise jaoks mitte midagi hullu. Naks ja valmis. Sain arstilt veel kiitagi, et nii kiiresti lasin selle paika sättida. No ma ei tea, olin nagu olin, spetsiaalselt ma selleks küll midagi ei teinud. Edasi oli mul ainult üks kohustus – vaadata rohelist laseritäppi. Nojah, ega seal midagi muud väga vaadata ju polnudki. Kuigi arsti sõnade kohaselt olevat mõnel seal paljugi vaadata, silma käivat siia-sinna. Mingi hetk sain ka kiita eeskujuliku laserijälgimise eest 😀

Tegelt oli ka natuke põnev jälgida, mis toimub. Alustati paremast silmast, vasak plaasterdati kinni. Algul oli rohline laseritäpp suht udune. Mingi hetk läks nägemine väga vesiseks – ilmselt pandi tumestavat tilka. Läbi vee oli ka huvitav vaadata – laseritäpp valgus justkui laiali. Mingi hetk arst tõmbas nagu mingi valge asjaga – siuh-  üle silma. Ja siis  – eelnevalt arst hoiatas ka ette – hakkas laser tööle. Tundsin jubedat kärsahaisu. Muud ei midagi. Ei valu ega ka mitte ebamugavust. Kui laser oli töö lõpetanud, toimetas arst veel silmaga igat moodi edasi. Kord oli laserituluke udune, siis jälle väga selge, vahepeal oli aga tunne nagu vaataks kaleidoskoopi. Mingi hetk polnud midagi näha, ainult ühtlane valge valgus. Selle kohta arst eelnevalt seletas, et siis paneb ta midagi silma peale ja siis olevat tunne nagu silm oleks kinni. Aga ka see polnud ebamugav. Lõpuks pani arst silmale kaitseläätse ja oligi kõik. Läätse panemise hetke ma ära ei tabanud, ei tundnud. Parem silm tehtud, asuti vasaku kallale. Paremale pandi plaaster. Kokkuvõttes võin öelda, et hirm oli täiesti asjata. Kogu protsess oli mõnel hetkel pisut ebamugav, kuid täiesti talutav. Kui opilaualt püsti tõusin, küsis arst, kas seinal olevaid numbreid näen. Nägin küll, kuid mitte selgelt. Kuid see olevatki okei. Nägemine on uduselt selge.

 

 

Prillidest priiks ehk kuidas ma silmaopil käisin…ALGUS

Pikaaegse prillikandjana oli mul juba pikalt unistus, et ehk ükskord on võimalik ikkagi neist vabaneda. Ega nad mind igapäevaselt otseselt ei seganud, kuid teatud olukordades tegid ikka meele mustaks küll. Näiteks saunas ja basseinis oli suht ebamugav. Prillidega minna ei saanud, kuid ilma oli kogu ümbrus minu jaoks üsna segane udukogu. Pole just kuigi meeldiv käsikaudu kobades ringi käia. Lisaks tahaks ju näiteks spaas puhates kogu seda meeldivat atmosfääri täiel määral nautida, kuid uduse nägemisega oli see võimatu. Teine tore olukord, mis igale prillikandjale tuttav, oli külmal ajal õuest tuppa/siseruumi  tulles uduseks muutuvad prilliklaasid. Kui kõigele eelnevale lisada veel fakt, et ma polnud mitte kunagi elus saanud kanda päkeseprille, siis polnud midagi imestada, et aeg-ajalt unistustelaineil seilates end jälle KSA Silmakeskuse kodulehelt leidsin. Kuna olen suutnud endale ka samasuguse prillikandjast abikaasa leida, siis nii me omavahel ikka vahel rääkisime võimalusest, et äkki…. kunagi….

Ajal, mil polnud veel lõikevaba protseduuri võimalust, olin ma tegelikult kindel, et unistan mis ma unistan, kuid oma silmi konkreetselt lõigata siiski kunagi ei lase. Nii õudne tundus  see “lapikese eemaldamine”. Oleks muidugi tore oma silmadega näha, kuid mitte läbi sellise protseduuri. Kuid asi muutus, kui tuli turule KSA pakutav Flow puutevaba protseduur. Uurisin selle kohta nii palju kui võimalik, lugesin teiste kogemusi ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin sellele mõtlema. Lõpuks oligi vaid üsna krõbe hind see, mis takistas seda ette võtta. Aga nagu öeldakse, et tuleb julgelt ja suurelt unistada. Unistustel olevat omadus täituda. Nii juhtuski, et pall läks veerema, kui ühel eelmise aasta hallil novembripäeval Facebookis KSA Silmakeskuse kliendiõhtu reklaami nähes registreerisin end koos abikaasaga sinna osalejateks. Käisime, nägime, kuulasime ja otsustasime, et op tuleb ja mõlemale ja suvel 2018 peab see teoks saama. Oli novembri lõpp ja suvi tundus mägede taga. Panime mõlemad end opieelsetele uuringutele kirja. Kusjuures kliendiõhtul osalejad said uuringud tasuta (tavahind 39.-) Saime mõlemad aja 23. märtsiks 2018. Ka see tundus väga kaugel. Meie põhimõte oli, et ega uuringutel käimine kohusta ju millekski. Las uurivad, äkki ei sobigi, siis on vähemalt asi selge ja süda rahul. Aeg läks omasoodu ja käes see 23. märts oligi. KSA Silmakeskuses võtsid meid vastu naerusuised ja positiivsusest pakatavad klienditeenindajad. Uuringud kestsid kokku 1,5 tundi. Läbisime need abikaasaga samaaegselt. Mina optometrist Liisi käe all, abikaasa optometristi nime kahjuks ei mäleta. Tulemusena saime mõlemad teada, et oleme opiks sobilikud patsiendid. Ühtlasi panime kirja ka opiajad – abikaasal 19. juuni ja minul 17. juuli. Oi-oi, kui kaugel need tundusid. Saime kaasa kotikesed infomaterjalide ja vitamiinidega. Vitamiine oli vaja organismi tugevdamiseks ja neid oli vaja võtma hakata nädal enne oppi. Tulime nende teadmiste ja materjalidega koju, väike värin südames. Kotikesed vitamiinidega jäid elutoariiulile suve ootama. Vahepeal tuli kevad, siis suve algus ja kodu vahetamise saaga. Kui lõpuks olime end oma uues üürikodus  sisse seadnud, oligi abikaasal käes aeg taas sammud KSA-se seada.

…jätkub

World-Sigh-Day

Kakukesed ahju!

Üürikorterit otsides oli meil mitu erinevat kriteerimit, millele korter peaks vastama. Minu soov oli, et oleks olemas korralik ahi. Mina ilma ahjuta ei oska. Ei ole mõldav, et ma ei saaks näiteks jõuluajal kodus piparkooke küpsetada. Härra meil küll ahju nii oluliseks ei pidanud, kuid usun, et eile kaneelikeerukesi krõbistades oli talgi hea meel, et meil siiski see ahjuke olemas on. Just nimelt see ahi on minu lemmikasi siin korteris. Meie sisse kolides oli see veel ka täiesti uus, kasutamata. Esimese asjana sai see ahjuke küpsetadada tacosid. Kuid eile õhtul keerasime Preiliga pisut kaneelikeerukesi ja mõned juusturullid kokku. Minu mõistes sai sellega uus kodu ka ühtlasi “sisse õnnistatud”. Kui kaneelisaia lõhn üle korteri levib, on ikka kodune tunne küll:)

20180624_182647

Minu kullake!

20180624_182656

Küpsevad

20180624_184700

Kaneelikeerud

Pealegi on see ahi nõnna kenake ka veel. Meie kindel soov ja tahtmine on, et ka uues kodus saaks olema kindlasti just integreeritud ahi.

 

Meie uus (ajutine) pesa

Tänast blogiposti oleks sobilik alustada sõnadega “Nüüd elan Mustamäel…”, sest võttis aega mis ta võttis, kuid meie uus pesa on leitud ja asub tõesti Mustamäel, mis ei ole muidugi mingi üllatus, arvestades meie pikaaegset Mustamäe ja Krstiine piirkondade armastust. Asukoht on meie jaoks hea (mitte küll ideaalne). Mina lähen siit jalgsi tööle 13 minutit, Preili sõidab trolliga kooli 2 peatust. Kahjuks hakkas mul just puhkus ja kohe ei saagi oma luksuslikku tööteed nautida:D Ja poodi lähme jalgsi 3 minutit varasema 30 minuti asemel:) See on muidugi üks suuremaid plusse sellel korteril.

Korter ise on normaalne, kuid väikeste üllatavate kiiksudega, millega tuleb lihtsalt arvestada. Paraku on omanik unustanud nii mõnestki omapärasest asjast meid teavitada ja nii me siis nüüd tasapisi avastame. Maja taga on park ja mänguväljak, mis on meie jaoks väga olulised tegurid. Akendest avanevad vaated rohelusse.

20180624_134812

Roheline Mustamäe

Üha enam veendume, et 2-toalises on 2 lapsega ikka väga kitsas. Õnneks tuleb seda veel vaid 10 kuud kannatada, sest siis saab valmis meie päris uus pesa, kus piisavalt ruumi nii lastele kui loomadele.

Tänavuse jaaniaja pidime olude sunnil linnas veetma ja kuna seepärast jäi Saaremaa-kodu metsades käimata, seadsime eilsel jaanilaupäeval sammud hoopis oma uue tulevase linnakodu tagusesse metsa. Viisime lapsed maasikaid otsima kesklinnamelust vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Kadaka parkmetsa. Kodumetsa keset linna:) Kohati on mets seal nii tihe ja summutab kõik hääled, et tekib tunne nagu olekski Saaremaal.

23. juuni 2018_3

Jaanilaupäevane jalutuskäik keset Tallinna linna:) Pole paha!

Seekord ei leidnud me siiski ei maasikaid ega ka sõnajalaõit. Kuid sõõmu kosutavat metsaõhku ja palju joosta mööda käänulisi metsaradu said lapsed piisavalt.

Minu Brita

Sain eile hakkama väikse koogiteoga. Nimelt proovisin teist korda elus teha Brita kooki. Esimene kord väga ei õnnestunud. Süüa muidugi kõlbas, kuid polnud nö. Brita. Seekord tuli mu enda tagasihoidliku hinnangu kohaselt ikka omajagu paremini välja, kuigi siiski veel mitte päris SEE.

Sel korral tegin sellest blogist leitud retsepti järgi: BRITA KOOK Tarretamise osa jätsin küll ausalt öeldes tegemata, kuna see polevat ka hädavajalik. Peab tõdema, et koogiga on omajagu mässamist, kuid see tasub kindlasti ära. Kõige parem tuleb koogike kindlasti kodumaiseid marju kasutades. Kuna minul neid polnud ja välismaiseid kasutada ei tahtnud, siis tegin hoopis koduse vaarikamoosiga. Järgmine Brita tuleb kindlasti juba suvel ja siis ikka oma aia marjadega.

20180526_193228

Esimene koogipõhi

20180526_225531

Teine põhi

20180526_230056

Vahekiht

20180526_230854

Brita valmis!

20180527_092437